Vot, teen nüüd tööd edasi!

24.00-07.00 – uni

07.00 – 12.00 – töö (tööleminekuga seonduv pesemine ka)

12.00 – 12.30 – lõuna

12.30 – 17.00 – töö

17.00 – 19.00 – trenn, olevalt päevast, kas siis sulgpall või jooks/kõnd

19.00 – 22.00 – töö

22.00 – 24.00 – raamatu lugemine

ja nii copi-peist igapäev.

Nädalavahetusi ilmestab üks pidu ja natuke rohkem und. A sama palju tööd ikka.

Millal see lõppeb? Või millal ma rikkaks saan?

“mõtlesin, et hakkan normaalseks. küpsetasin eile pannkooki. täpselt 7 tükki. rohkem ei riskinud. need OLID vastkud koogid!!! ma ütlen sulle, et on midagi, millest söögitegijad ei räägi, mida nad ütlemata jätavad? pole ju võimalik, et kogu maailm (peale minu.. ja sinu) teeb süüa ja see on hea! kiusakad inimesed need kokkajad “

Puhas tõde kallis sõber, puhas tõde!

*mul ei ole absoluutselt mingit vajadust lumepeal kässarit lasta, kui autoga sõidan;

*mul ei ole absoluutselt mingit vajadust sõita punase tulega üle ristmiku (täna üks auto minu ees sõitis);

*ma lasen peaaegu alati inimesed ülekäigu rajal üle tee (väljaarvatud siis kui mõnda helkurita pärdikut lihtsalt ei näe);

*ma faking joon ja ropendan palju, a samas on mul sellest jummala savi;

*ma joon päevas vähemalt 5-6 tassi kohvi ja mul on ükskõik, kas see on tervisele kahjulik või jaa;

*ma googeldan iga võõrast numbrit, millelt mul on vastamata kõne ja uskuge mind, sellest on vahel kasu. Minu tööst ja vabatahtlikust tegevusest tulenevalt võib vahel igast lolle helistada, kellega ma tegelikkuses kunagi rääkida ei taha;

*ma googeldan iga inimest kellega tutvun, sest tänapäeva maailm on nii kuri, et kõike tuleb kontrollida;

*ma googeldan iseennast regulaarselt, et teada saada, mida inimesed näevad kui nad mind googeldavad;

*ma ei kuula raadiot (va rahva oma kaitse r2-es);

*eile olin ripsmehoolduses sunnitud raadiot kuulama ja seal oli mingi edetabel – hetke populaarsemad lood vms – ma ei teadnud sealt ühtegi lugu;

*ma kuulan imelikku muusikat;

*mulle meeldib sporti vaadata, ma vaatan igasugust sporti, näiteks hetkel olen koolitusel ja vaatan etv kodulehelt käsipalli ülekannet. Ainuke sport mida ma ei vaata on korvpall ja golf! Ma olen olümpia ja jalka MM/EM ajaks puhkuse v6tnud;

*ma arvan, et priit toobali sissekanded feissbookis on erakordselt naljakad ja lollakad. Minge lugege, seal on täielik huumorikool;

*ma usun meie riigi õigussüsteemi ja kapo tegevusse, ma arvan, et toobal-tuiksoo ongi kaabakad;

*ma ei usu Andrus Veerpalu, aga see ei vähenda mitte kuidagi tema kui legendaarse sportlase väärtust minu silmis;

*ma ei korista ja ma ei tee süüa, mu voodi all elavad tolmurullid ja hoolimata sellest tahavad mu sõbrad ikka mulle külla tulla;

*ma loen raamatuid, kui teised käivad rammsteinil ja mul on lugemispäevik, kuhu kõik loetud raamatud üles kirjutan;

*inimesed kas ei salli mind või saavad minuga väga hästi läbi, vahepealset valikut ei ole;

*ma vaatan siiamaani seriaali kodus ja võõrsil, ma olen Sälly-ga koos üleskasvanud;

*ma ei jää mitte kunagi kohtumistele hiljaks, sest see on ebaviisakas ja ma pean alati oma lubadusi;

*ma ei ole kunagi näinud „armastus kolme apelsini vastu“;

*ma helistan oma emale iga päev ja tavaliselt mitu korda päevas;

*ma ei oska laulda, aga ma armastan väga laulda ja teen seda koguaeg;

*mul on hea numbri mälu, mul on kõikide oma sõprade autonumbrid ja ka telefoni numbrid peas;

*ma ei vaata peaaegu üldse telekat ja mulle ei meeldi kinos käia;

*minu nädalavahetus ei ole täiuslik kui ma pole nädalavahetuse postimeest paberil lugenud;

*ma loen alati postimehe plaadiarvustusi, isegi kui need on sellise muusika kohta, mis mulle ei meeldi;

*ma elan öösel ja olen päeval kuutõbine;

*mulle meeldivad villased sokid;

*kui mul arvuti lahti on siis olen koguaeg skypes sees, isegi kui tegelt olen trennis või magan;

*ma arvan, et see ongi normaalne, et pidutsedes juhtuvad parimad lood, sest ükski lõbus lugu ei alga ju sõnadega „ükskord olin kodus ja jõin mahla…“

*ma räägin tihti iseendaga;

*mulle ei meeldi “jääaeg”;

* mulle meeldib võõraste inimestega poes, bussis vms rääkida ja jätta endast normaalse inimese muljet;

*ma arvan, et need inimesed ikka normaalsed ei ole, kes feissbookid räägivad teemadel, millistest koostisosadest nad kotlette tegid, üldse ma arvan, et laup päeval kell 2 ei tee normaalsed inimesed kotlette vaid lõunauinakut;

*ma ei jaga ja ei seeri kunagi feissbookis midagi;

*nädalavahetustel teen ma alati lõunauninakut ja ka siis kui nädala sees juhtub vaba päev olema;

*ma ei söö mitte kunagi kodus hommikusööki, aga hotellis ööbides söön alati;

*ma arvan, et surmanuhtlus tuleks taastada;

*ma arvan, et koeraga on oluliselt toredam väljas söömas käia, kui mingi lapsega;

*ma käin iga kolme kuu tagant regulaarselt doonoriks ja kavatsen kunagi presidendilt selle eest ordeni saada;

*mulle meeldib istuda wc-s lahtise uksega ja tihtipeale unustan ennast sinna m6tlema;

*igal hommikul panen maski ette ja 6htul v6tan ära- seega keegi ei tia milline ma tegelikult olen;

*ma usun, et k6ik inimesed on ilusad ja head.

“armastan ma headust üle kõige vihkan lolle”

nii palju lolle ja lauslollust nagu sellel nädalal on pole ma veel kohanud. Appi! Õnneks käis täna siin kallis evakene, kellega sai lobidseda üle pika aja ja nii hea oli taaskord eluterveid inimesi kallistada.

PS: mul on hea meel, et keegi on mu blogisse jõudnud googeldades lauset: “ma tahan endale midagi perse toppida”? nagu päriselt? Ma ei ole kunagi midagi sellist kirjeldanud.

Homme tuleb Kairi kallis. Ootan juba!

Reedel oli kolleeg I ärasaatmispidu (millest mul on siiski kuradima kahju) ja kui tema juurde sõitma hakkasin, siis avastasin, et autorehv on katki. Päriselt? Kuidas see juhtuda sai? Mingi pahatahtlik pärdik on selle kindlasti läbi torganud. No fakk, mida ma teen nüüd? Ilmselt tuleb uus auto osta, sest parandusse ma sellega velje peal sõita ei saa ja rehvi vahetada ei oska. Kolleeg I arvas reede öösel, et ta v6ib varurehvi alla panna, a no ta oli sellises staadiumis, et ta oleks kindlalt vale rehvi ära vahetanud. Ei lubanud. Ma olen küll olme asjadest palju ära õppinud, näiteks oskan ma ise prini vahetada ja klaasipesuvedelikku autosse valada, eile parandasin super atakiga ka kapi ära. Mis sest, et oma jala ka põranda külge liimisin, a kapp on korras. Rehvi ma t6esti vahetada ma tõesti ei oska. Ma pole nii võimekas kui tuttav E näiteks, kes vabalt võib süütepooli ise ära vahetada. Minul piisab autol sellest kui kõik rehvid on terved, klaasipesuvedelikku on ja aknad lahti käivad. Pühap siis läksin jooksma, et elu- ja rehvimuredest vabaneda ning kukkusin oma pulsikella sodiks. Nagu mis m6ttes, ma ei oska ilma selleta treenida? Kes tellis libeduse. Palun tulge ja vahetage mul rehv ära ja tehke pulsikell korda. Vähe sellest, et autoga sõita ei saa, ei saa ka joosta. Mis teen siis nüüd?

Jah, ma vihkan olmet. Mind ei huvita, kuidas asjad korda saavad, peaasi, et nad korras on. Ma ei tee süüa ja ma ei korista. Pesu viin pesumajja, sest sealt tuleb ta tagasi puhta ja triigituna. Oma triikrauda olen kasutanud korra, siis kui oli vaja lauapealt küünlavaha lahti sulatada. Kui nende väikseste asjade pärast ei muretse – a la toad on sassis v nõud pesemata, on elu palju ilusam.

Vot nii!

Mitte midagi…

Mis ongi kõige hullem!